Скачать все книги автора Carl Robert Jakobson

„Wanaisa ehk Wanataat elas kõrges taewas; tema kattukse al säras kaunis päikene. Kalewid olid tast loodud saanud, et nende nõuu, kunsti ja kangust tarwitada. Kõige wanem neist oli Wanemuine. Ta oli teda wanaks loonud, halli juuste ja habemega, ning temale wanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ning tema päralt oli luulemise ja laulmise wõim. Wanataat kuulis tema tarka nõuu, ja kui mured tema otsaesist kortsutasid, mängis Wanemuine tema ees oma kaunist kannelt, ning laulis oma armsaid laulust. Tõine oli Ilmarine, kõige parema mehe-ea sees ja mehise lugemusega, kellel tarkus otsaesise pealt ja sügawad mõtted silmist wälja paistsid. Tema päralt oli kunstide wõim antud. Kolmas oli Lämmeküne, üks erkas noormees, täis naljatuju, ika rõõmus ja üleannetuste peale walmis. Tõised, nagu Wiboane – wägew wibuküt – on wähem tähtjad. Kõik pidasid ükstõist wennaks ja Wanataat nimetas neid oma lapsiks. Nende elukoht oli Kaljowe ehk Kaljowald. Seal astus Wanataat Kalewide ete ja ütles: „Ma olen omas tarkuses nõuuks wõtnud, maailma lua”. Imekspannes waatesid Kalewid tema otsa ja ütlesid: „Mis sina omas tarkuses nõuuks wõtnud, ei wõi paha olla”. Ja kunni naad magasid, lõi ta maailma, ning kui naad ülesse tõusid, õerusid naad oma silmi ja waatasid imestates maailma otsa. Aga Vanataat oli omast loomise tööst wäsinud ja heitis puhkama. Seal wõttis Ilmarine tük omast kõige paremast terasest ja tagus tast ühe kummi, lautas teda telgiks üle maa, ning kinnitas särawad tähed ja hõbedalise kuu tema külge; selle walgustaja wõttis ta Wanataadi eesõuest, ning pandis ta imelikul wiisil telgi külge, nõnda et ta ise ülesse ja alla käis. Rõõmutujul wõttis Wanemuine oma kandle, hakkas rõõmulaulu laulma ja hüppas maa peale, ja laululinnukesed käisid tema jälgil, ning kus tema hüppaw jalg maa külge puutus, seal siginesid lillid asemele, ja kus ta kiwi peal istudes laulis, seal tõusid puud maa seest üles, ning laululinnud istusid nende otsa ja laulsid ühes. Lämmeküne pillerkaaritas moöda metsasi ja mägesi ümber, ning Wiboane katsus oma wibu osawust. Wanataat ärkas selle tümina peale üles ja pandis imeks, kuidas maailm oopis tõiseks muutnud, kui ta temast loodud saanud, ja ta ütles Kalewitele: „Wäga õige, lapsed, mis teie teete! mina olen maailma üheks tooreks pakkuks loonud, teie asi on, teda iluga ehitada. Pea saan ma ka maailma täitma kõiksugu loomadega ja saan siis inimest looma, kes selle maailma üle walitsegu. Inimese tahan ma aga nõrga lua, et ta ennast omast wägewusest wõiks kiidelda, ning teie peate inimestega sõbrustama ja ennast nendega segama, et üks seltskond tõuseks, kes ennast mite nii ruttu õeluse kätte ära ei annaks. Õelust ei wõi ma mite ära hukkada, sest et ta headuse mõõtja ja kihutaja on”.