Скачать все книги автора Lilli Suburg

Kuda käis aga minu Jansu käsi?

Paar nädalit selle pääle, kui ta mulle oma pahandust oli näidanud, tuli ta jälle ühel pühapäewal kiirel sammul, läikiwal silmanäul minu juurde, hakas mu ümbert kinni, andis mulle suud ja ütles: „Liina, mina käin ka koolis! Ma ei wõinud seda kannatada, et sina, kes minust nii palju noorem ja pisem oled, minust targemaks pead saama, ja palusin nii kaua isa, kui ta mind köstri juurde kooli wiis. Minewast esmapäewast saadik olen ma juba sääl ja õppin Maa keele kõrwas ka Saksa keelt, sellepärast, et sina ka Saksa keelt õpid.” Nüüd hakasin mina tema kaela ümber ja hüüdsin rõõmuga: Oh mis hää, mis hää! Sa õpid ka Saksa keelt ja ei pea Saksu nüüd wistist’ mitte enam uhkeks. Sääl juures waadasin ma terawaste tema otsa ja – mu süda läks araks: Miks kadus läikiw rõõm ühe korraga Jansu silmist? miks läks ta nõnda walgeks ja waadas jälle nii pool wihase, pool kurwa silmaga minu otsa? – Natukese aja pärast ütles ta: „Liina, sinu wanemad on hää koha pääl, ja meie praegused Saksad on hääd inimesed, sest tuleb see, et sina mitte sõnakest weel Saksa inimeste ja talupoegade olemisest teine teise wasta pole kuulnud; mina isi ei ole sulle ka ilmasgi midagi wõinud rääkida, et ma sind kurwastada ei ole wõinud. Nüüd lähed sa aga juba wanemaks, wõid ka juba paremine kõigest aru saada, selle pärast palu mammad, et ta sind ühel laupäewa õhtul meile lubab, siis palume minu isa, et ta jälle ükskord mõne tüki oma ja oma wanemate elust jutustab. Küll sa siis ka aru hakkad saama, miks ma Saksu ei wõi armastada.”