Скачать все книги автора Jakob Pärn

Ta wiskas kuue kampsoli pealt maha ja kubu sündis koo kõrwa. Arwata sada wihku oliwad walmis, seal astus kärme sammudega metsawaht Kristjani poole, ilma teretamata; kui mõni mõisnik ehk uhke kiriksand, käratses ta juba eemalt:

„Kristjan, mis sina nüid hullad, sa tead, et mõisa poolest puuraidumine talupoegade rajades ära on keeldud.“

„Tere ka, metsa isand, jätke käratsemine maha, minu kondrahis seisab, et mina oma põldu ja heinamaad hagudest pian puhastama ja seda mina ka auusaste täidan.“