Скачать все книги автора Eduard Vilde

«Ma lähen varsti,» sosistas ta mulle vastu. «Vaadake ometi!»

Hakkasin kinni ta jääkülmast käest, mis puhkas koera kolbal, ning tõstsin pilgu üles majaperemehe akende poole, millel näis väikese Tilde kohta nii nõiduv mõju olevat. Esimene asi, mis mulle rikka majahärra söögitoast silma paistis, oli suur särav jõulupuu. Ta ulatus maast lakke ja oli kirjute küünaldega, siretava ehtevärgiga, kõiksuguste ilu- ja maiusasjadega nii raskesti koormatud, et nõrgemad oksad längu vajusid. Põleva puu ümber tuksus õnne, rõõmu, armastusse ja küllusse uppuv perekondlik elu. Mamma ja papa olid tütardele ja poegadele jõulumehe tooted kätte jaganud, ja et jõulumehel on rikaste pailaste vastu iseäranis lahtine käsi, siis oli meil Tildega asja küllalt nende kingituste paljust ja hiilgust imestella, millega «sulane Ruprecht» saksalapsi oli õnnestanud. Näha võisime neid ande seda paremini, et preilid ja noorhärrad nendega sagedasti akende juurde ilmusid ja neid õnnest säravail nägudel üksteisele näitasid.

Eduard Vilde 1911. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1911. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1913. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1917. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1925. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1927. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1891. aastal kirjutatud naljajutt.

Eduard Vilde 1888. aastal kirjutatud naljajutt.

Eduard Vilde 1887. aastal kirjutatud naljajutt.

Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja lahendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, el peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiieaastaue mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Iseäranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.

Wanaeide kannul astub, kui tal aega on, wahel ka wanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Waest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust wälja ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See lõbus wanamees kannab alati, suwel sa talwel, pitka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igatarwalistest suurtest ja wäikestest lappidest Et ta jäme kael liig lühike ja täieste kange on, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, waid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuwad tal kõrwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on jämedam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelwedamine, et wäikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta mõlemaid üksteise taga wõi kõrwal näeb kõndiwat

Eduard Vilde 1898. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde 1895. aastal avaldatud jutustus.

Eduard Vilde 1889. aastal avaldatud novell.

Eduard Vilde 1908. aastal kirjutatud naljajutt.