Скачать все книги автора Антон Хансен Таммсааре
„Mis sa ütlesid?” küsis isa nüüd.
„Mets põleb, tõuse üles,” vastas poiss.
Nüüd isa taipas, kargas jalule ja ütles pojale, et see redelilt eest hoiaks. Ja kui see orava väledusega mööda pulki alla läks ning purde poole jooksis, oli isa tal kannul. Oja ääres poiss jäi peatuma ja laskis isa endast mööda. Aga kui see oli purdel juba keset oja, läks ka poiss talle järele, nagu oleks tal äkki load käes. Ja kui isa ronis kuuse otsa suitsu vaatama, siis tahtis ka poiss sinna järele ronida. Seda mõtet ei saanud ta ometi mitte teostada, sest isa tuli enne hirmsa ajuga puu otsast maha ja ruttas uuesti purde poole. Ats silkas talle sinna järele ja läks teist korda tema kannul üle purde, ilma et isa oleks selles teinud talle vähematki takistust. Nõnda jäigi tänane päev Atsi elus selleks tähtsaks päevaks, mil tema tunnistati metsapõlemise tõttu nii suureks ja targaks, et tema võib üle purde käia, olgu kevadel või suvel.
“Noorherra, tulge nüüd sööma, toit on laual; aga, võib olla, teie ei julge ehk tuppa tulla, kardate kaela langema. See kartus on tühine; vanamees pani alles tänavu kevadel uued männipuu toed alla, seisab jälle tuleva kevadeni!”
Perenaine hakkas toa ukse poole minema; William astus temale järele. Vilu, poollämbunud õhk võttis teda läve pääl vastu.
Lugeja astub ehk esimest korda taluonnikese uksest tahtmata meie järel sisse.
Esikusse astudes seisab meie paremal pool kõrval uks, mis sahvrist, kus mõni piimapütt, silgukauss ja kuivanud leivakanikas hirmuga oma otsa ootavad, läbi kambri viib. Siit ei lähe aga meie mitte. Meie teeme auguga toaukse lahti ja astume üle uksepaku sisse. Seinad on tahmanud, ahi kui elevant vahib mustava lahtise kerisega vastu, mille suu ees paar suurt musta pada kookude otsas ripuvad. Aampalgid on süsimustad, mille pääl niisamasugused parred seisavad, mis rehe ülesahtmiseks tarvis lähevad. Põrand on muidugi savine, üksnes tegemise ajal hoolsalt siledaks tambitud. Siin toas on päälegi veel keskpaigas ümmargune koorega puust tugi, mille alumise otsa juures murusipelgad kihavad.
“Nüüd on hull väljas, kui me Uustalu sauna Jaagu pojale sada rubla talve pealt palka hakkame maksma,” rääkis Kuriste Toomas; “mis saksaks tema siis õige on läinud? “
“Ammuks ta jooksis alles palja jalu ja katkiste pükstega ning ajas sigu taga, ja nüüd – sada rubla palka! Ega me pea peale pole kukkunud,” rääkis keegi teiste selja taga, kuid tagasihoidlikult, nagu salaja.
“Võib ju uued valimised määrata … küllap leiame teisigi; ega me siis just sunnitud pole teda võtma,” ütles keegi meeste hulgast.
“Sa, Mikk, võiksid meile õige appi heinamaale tulla,” ütleb saunaeit.
“Päris tõsi, eks ma või tulla küll,” vastab Mikk, aga tal ei tule uneski mõttesse oma sõnade järele talitada. Ennem lamab ta aia ääres lepapõõsa vilus, mõtleb ja mäletab ning sõnab vahetevahel iseeneses: “Tõsi! Tõsi jah! Täitsa tõsi! Tõsi, tõsi, tõsi!”
Siia tuleb karjane lõuna ajal mõnikord temaga juttu ajama. Ka temale kiidab Mikk väärdumata rahus kõige lapsikumaid asju järele. Sellepärast armastab poiss temaga juttu ajada, siin pole arvamiste lahkuminekut karta. Hoopis teine lugu on teise pere poisiga. See hakkab varsti vaidlema ja riidu norima. Ehk kui ta veel ristiinimese viisil riidlekski! Aga ei. Ta keerab sul juuksesalgud ümber “kotinõela” ja ajab sulle siis pöidlad silma. See on pagana valus. Sellepärast ei armasta Saueaugu poiss temaga riielda, ja et jutuajamisest peagi riid võib tõusta, siis hoiab ta ka jutuajamise eest.